Tsemendivabriku rajamine Kundasse

27. Mai 2021

Uno Trumm tsemenditehase ajaloost

Kui 11. märtsil tegime juttu Kunda sadama ja varasema tööstuspiirkonna kujunemisest ja arengust, siis tänases loos räägime Kunda tsemendivabriku rajamisest ning sealsest varasemast tootmiskorraldusest ja -protsessist.

Vaade I vabrikule 1870. aastate lõpul, paremal pudelahjud, tsemendiveski ja sepikoda, vasakul tooraine ettevalmistamise osakond, keskel sild hoburaudteega, ja tsemendiveski turbiini pais silla all.

Esimene portlandtsemendi vabrik Vene impeeriumis asutati 1856. aastal Poolas Grodziecis, teise rajas 1866. aastal Riia lähedale Bolderajasse ärimees Carl Christoph Schmidti kutsel keemik Victor Christoph Lieven.

1864. aastal külastas Eestimaa Põllumajandusliku Seltsi president Bernhard von Uexküll Saksamaa tsemendivabrikuid. Nähtu mõjul pidas ta 5. septembril seltsi koosolekul ettekande tsemendi kasulikkusest ning tegi ettepaneku määrata preemia tsemendi tootmiseks sobivate merglilademete avastamise eest. Preemiat siiski välja ei pandud, sest Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton teatas, et on oma mõisa territooriumilt sobilikud toorained - sinisavi ja mergel - juba leidnud. Ta lubas püstitada katseahju ja siis seltsile tulemustest teada anda. 1869. aastal kutsus ta Kundasse keemik V. C. Lieveni, kes leidis, et tsemendivabriku rajamine sinna on perspektiivikas, ja asus rajatavat ettevõtet juhatama. Tema arvamust kinnitasid ka 1871. aastal toodetud tsemendi katsepartii keemilised analüüsid. Samuti olid Kundas soodsad transpordiolud: sadam oli vaid mõne kilomeetri kaugusel ning rajatav Balti raudteegi lähedal.

Rahva seas usuti, et merglilademe avastamise eest peab tänama mutte ning J. C. Girard de Soucantoni uudishimu. Mõisnikule oli pakkunud huvi küsimus, miks pole mõisa heinamaal mutimullahunnikud mullakarva, vaid hoopis heledad. Ta saatis mullaproovi Tartu ülikooli geoloog Carl Friedrich Schmidti laboratooriumi, kus selgus, et tegemist on tsemendi tootmiseks sobiliku lubjamergliga. August Krikmann esitas mergli leidmise kohta veel teisegi loo, mis esimesest sugugi halvem polnud:

See oli ühel ilusal õhtul, kui Kunda mõisa härrased wõõrastega jalutuskäigule läksiwad. Eesmärgiks wõeti ilus org. Nalja katsel waotas hr. lahutusteadlane ja tehniker von Fr. oma kepi oru keskel seisatades pehme maa sisse ja tõmbas seda warsti imetlemise hüüdega wälja. Kepp oli wärvitud kollane, aga praegu nagu heleda wärwiga üle pahkeldatud. Meie seisame inkade waranduse kambris, ütles ta tõsidusega ja näitas hele-walgeks sauega määritud keppi teistele. Kudas nii! hüüdsiwad ümberseisjad. See on cidra-lilla wõi jahu-sau, mida ainult siit saada on - ainult siit - wiimaseid sõnu kordas teadusemees kõwa rõhuga. [- - - ] Cidra-lilla sau on sarnane ollus, millest põletuse ja jahwatamise läbi weekindel vastupidav kitt ehk zement saab walmistatud (Krikmann A., Kunda zemendi-wabrik. - Postimees, 1895, nr 3).

Vabriku rajamiseks ja haldamiseks moodustati 21. oktoobril 1870 usaldusühing J. C. Girard & Co (И. И. Жиpapъ и Кo), mille osanikeks olid J. C. Girard de Soucanton 30 000 kuldrublaga ja Arthur Girard de Soucanton, Johann Carl Étienne Girard de Soucanton, Johann Carl Maurice Girard de Soucanton, V. C. Lieven, Alexander Eggers ja Nicolai Krich, kõik 10 000 kuldrublaga.

Kuna algkapitalist - 90 000 kuldrubla - ettevõtte rajamiseks ei piisanud, sõlmis J. C. Girard de Soucanton lepingu oma vennale Arthurile kuuluva firmaga Thomas Clayhills & Son. Firma finantseeris ettevõtte ehitamist 60 000 kuldrublaga, millelt sai kuus protsenti intresse aastas. A. Eggersi ja N. Krichi aktsiad ostis J. C. Girard de Soucanton 1870. aastate lõpul välja, nõnda et talle kuulus lõpuks 5/9 ettevõttest. J. C. É. Girard de Soucanton päris 1884. aastal oma isa Arthuri aktsiad ning sestpeale oli ta 2/9 vabriku aktsiate omanik.

Toorainet kaevandati Mätliku savija merglikarjääris, mis asus Kunda mõisa kohal üle jõe, esiaegse Kunda järve rannaalal. Sealt viis mööda Hiiemäe serva vabrikusse umbes kahe kilomeetri pikkune hoburaudtee. Vabriku kohal asus raudteesild, mida pärast sauna ehitamist jõe läänekaldale hakati kutsuma Saunasillaks. Silla idapoolse otsa juurde kujunes töölisasula - Sillaküla. Sild asus umbes 17 meetri kõrgustel kivist sammastel, mille vahel paikneva paisu alt viis 4,6 ruutmeetri suuruse ristlõikega kanal vee tsemendiveski turbiinini.

Jõe läänekaldal, vabrikust lõunas, paiknes tooraine ettevalmistamise osakond, kus asusid lobribassein (lemmerei), savipurusti, raamid plonnide vormimiseks ja kaks umbes 106 meetri pikkust katusealust plonnide kuivatamiseks.

Raudteel kohale veetud mergel puhastati prahist ning segati lobribasseinis vahekorras 3 : 1 peenendatud saviga. Vee lisamisega valmistati sellest ühtlane segu, millest vormiti telliskividega sarnanevad plonnid, mis laoti katusealustesse kuivama:

Ahjudest ühtlasi algas ka kuiwatuskuuride ja saue-pesemise põrandate ehitamine. Mõlemad wiimased on tähtsamad töökohad wabrikus. Kuurid on kõrged puuhooned, millesse sajad tuhanded zemendikiwid kuiwatamisele wõiwad saada, kuna pesemise põrandateks kümme ruutsülla suurused madalaseinalised laudkastid on pandud, kus oru põhjast saadud sau masinate abil nõnda wedelaks ja tihkeks sõtkutakse, et sellest kas shokolaadi wõib keeta. [- - -] Saue lademe ja pesemise kastide wahel ehitati hobuse-raudtee, mida mööda praegu 20 wagonit, iga üks kolme saja puudase koormaga wabriku poole wurawad. Saue kaewandusesse pandi paras jagu mehi tõstma, kus hiiglaraske töö, aga ka raswane päewa palk töö-tahtjaid tarwitas. Kaks meest sai waguni täitjateks seatud. Selleks jagati kaewandus nõnda peenarte kaupa ära, et kõige kaugem koht, kust saue wagonisse wisata wõib, mitte üle kahekümne sammu ei tuleks! Saue saab ainult teatud sügawuseni siit, 5-6 jalga ja siis takistab wesi edasi kaewamist. Nõnda wõetakse nagu tolmu kord helde ema-maa põlle päält ära, kord - walget saue, mis miljoneid siin kohal maksab, ja ometi jääb maa ikka tarwitatawaks kohaks järele.

Wabriku läheduses peawad wagonid üle jõe sõitma, mis kiwi-silla läbi wõimalikuks tehti. [- - -] Üle jõe jõudes saawad wagonid pesemise põrandate (Lehmerei) juurde juhitud, kus neid ümber kallatakse, ja paar minutit hiljemini weereb tühi wagon alla mäge saue-orusse tagasi.
Enne aga, kui täis wagon tühendatakse, saab selle tooja seatud kohal ühe ametniku käest kardest pileti. Mitu tükki neid õhtu temal korteris ette näidata on, selle järele saab nende omanik päewapalka. [- - -] Nagu öeldud Lehmereis saab sawi pestud. [- - -] Waene saue, kuida sa siin haledal wiisil kukla saad! Naerdes pingutab tubli töömees masinate kiirust ja lobin taga purskab saue weega segi siia ja sinna kastide nurka. Kui ta juba küllalt kloppida on saanud, siis lastakse ta rennide läbi kuiwatus-põrandale jooksta. [- - -] Paari päewase audumise järele hakatakse siit saua-kiwe wabritsema. Selleks tulewad iga kewade kaugelt Wenemaa kubermangudest ligi 100 noort neiud siia, kes tööle osawamad ja wirgemad on, kui mehed. Wärskest sauest tehtud päts on hariliku telliskiwi suurune (Krikmann A., Kunda zemendiwabrik. - Postimees, 1895, nr 3, nr 4).

1877. aasta juulis paigaldati lobrisõlme selle jõudluse tõstmiseks kaks jõujaama, millest ühes töötas 50-hobujõuline aurumasin, teises 45-hobujõuline lokomobiil. Elektrienergia kasutamine tootmises oli tol ajal uuenduslik ja kuulus tehnikauudiste valda.
Kuna klinkri jahvatamine oli üsna energiamahukas, rajati vabrik veejõu ära kasutamiseks Kunda jõe kärestikulisele osale, kõrge kaldaveeruga jõeorgu, mis võimaldas luua kahetasandilise töötasapinna.
Pudelahjud ehitati kaldaveeru kõrvale nii, et neid sai kütte- ja toorainega täita kalda kõrgemasse külge ehitatud platvormilt, pudelahju ülemisest avast, klinkrist tühjendada aga kalda alt, ahju alumisest avast.

Õhkkuivad plonnid laoti ahju vaheldumisi koksi- ja antratsiidikihtidega. Pärast täitmist kütteaine süüdati ning kõik avad suleti. Põletamine kestis 48 tundi, mille käigus plonnid paakusid ja tekkis tsemendiklinker. Kuna pudelahjus oli portlandtsemendi tootmiseks vajalikku ühtlast temperatuuri (u 1450 °C) raske saavutada, moodustas 25 protsenti kogutoodangust madalama kvaliteediga romaantsement, mida turustati Ehstländischer Cement'i nime all.
Ajaleht Olewik leidis, et ahjude ümbrus tuletab oma kivisöe- ja koksisuitsuse õhu ning tahmaste ja kuumade müüridega põrgut meelde.
Ahjude juurest veeti sorditud klinker tsemendiveskisse, kus plonnid purustati lõugpurustiga ning jahvatati veskikive meenutavate kivipaaride vahel. 1870. aastate lõpuks töötas veskis neli paari jahvatuskive, mille käivitamiseks kasutati 120-hobujõulist veeturbiini. Esialgu telliti veskisse graniidist jahvatuskivid Soomest, kuid hiljem osteti need Prantsusmaalt Seine-et-Marne'i departemangust La Ferte-sous-Jouarre'i piirkonnast. Jahvatatud tsement pakendati tünnidesse, mille mahutavuseks oli 10,4 puuda, ehk 170 kilogrammi.

Pudelahjude ja tsemendiveski juurde ehitati sepikoda, tisleritöökoda, direktori elamu, milles olid nii vabriku kontor ja laboratoorium kui ka eluruumid vabriku raamatupidajale ning keemikule, lisaks valmisid kaks korterit meistritele, tööliste elumajad rajati Sillakülasse.
Vabrikuhoonete ehitustöid juhatas arhitekt-ehitusmeister Fr. W. Alisch, kes oma tegevust Kundas oli alustanud juba kümmekond aastat varem.
Sel moel sai alguse ettevõte, mis kujunes üheks olulisimaks suurtööstuse ettevõtteks Eestis.

"Wabriku läheduses peawad wagonid üle jõe sõitma, mis kiwi-silla läbi wõimalikuks tehti."

Vaade hoburaudteele Saunasillal ja Sillakülale. Silla tagant jõe äärest paistab Poolakate maja, suur kahekorruseline maja vasakul oli Poissmeeste kasarm, millest paremale, elumaja taha, jäi ministeeriumi algkooli hoone. Nagu näha, olid sillal raudtee ja jalakäijate ning hobusõidukite sillaosa barjääriga eraldatud.

Virumaa Teataja