Tsemendi ajaloost

 

Keegi ei tea päris kindlalt, kes tsemendi leiutas või kes seda esimesena kasutas. Lupja tarvitati sideainena (hiljem kui savi ja kipsi) Mesopotaamias, Egiptuses ja Hiinas juba mõni tuhat aastat e.m.a. Ka etruskid olid juba hea aeg enne Kristuse sündi peenestatud lubjaga sina peal. Hiljem hakkasid roomlased kasutama põletatud lupja ja arendasid rooma tsemendi. Suurte rahvarännete ajal kadus rooma tsement kasutuselt ning ilmus välja alles 18. sajandi keskpaiku. Sealt arenes see tasapisi edasi ja viis lõpuks välja Aspdini portlandtsemendi sünnini.

Inglane Joseph Aspdin patenteeris oma portlandtsemendi aastal 1824. Nime sai tsement sellest valmistatud betooni järgi, mis sarnanes välimuselt Inglismaa rannikul Portlandis esineva kivimiga, mida sel ajal kasutati Inglismaal üldiselt ehitusmaterjalina.

Inglane Isaac Johnson täiustas 1843. a. Aspdini meetodit põletades toorainet paakumistemperatuurini. Alles sealt alates võib pidada praegust portlandtsementi sündinuks. Esimene portlandtsemendiahi asub Inglismaal Kenti linnas.

Aastal 1885 sai inglane Frederick Ransome patendi tooraine põletamise kohta pöördahjus. Juba 20. sajandi alguses algas pöördahjude tööstuslik valmistamine. Uus tehnoloogia parandas tsemendi kvaliteeti ja alandas tunduvalt tootmiskulusid.

Eestis hakati tsementi tootma 1860. aastate lõpul, kui Kunda mõisa omanik John Girard de Soucanton huvitus võimalusest valmistada kohapealsest merglist ja sinisavist tsementi. 1870.a. toodeti juba esimesed tonnid tsementi.